2. veebruaril naases instituuti Tartu Ülikooli geneetika doktorant Karl Jürgenstein, kes koos kolme kaaslasega ületas äsja sõudepaadis Atlandi ookeani.
Kümme päeva tagasi oli Karl veel sõudepaadis, ümber ainult meeskond, lained ja lendkalad. Täna tööle saabudes võtsid teda suure sumina saatel vastu sõbrad ja kolleegid. Ajaloolise saavutuse kohta soovisid uurida kõik kohale tulnud. Küsimuste rahe kestis ligi poolteist tundi ning 40 päeva paadis istunud Karl pidas sellele vapralt seistes vastu, kuna istumine ei ole hetkel tema meelisasend.
„Veereb laine kiilu alla
kaugele viib võõras tuulJõuab õhtu, jäävad vakka
meremeeste väsind suud…“
Kolleegid tundsid elavat huvi kõige vastu, mis ekspeditsiooniga kaasnes. Küsimusi esitati nii sõudepaadi, varustuse, navigatsiooni, inimsuhete kui ilma kohta.
Ligi 40 ööpäeva kuumuses ja niiskuses väldanud kurnav katsumus algas 14. detsembril 2025 ja päädis finišiga 23. jaanuaril 2026. Neljal sõudjal jäi selja taha ligi 5000 kilomeetrit soolast vett.
Sõudjad võtsid osa äärmuslikust avamere sõudmisvõistlusest nimega „Maailma kõige raskem sõudmine“, mis viis osalejad Kanaari saartelt Kariibidele.
Vaata järele: Atlandi sõudjad saates „Hommik Anuga“
Otsuse võistlusest osa võtta langetas Karl kolm ja pool aastat tagasi, mis tähendas ühtlasi koheselt ka ettevalmistuste algust. Esmaseid mõtteid uurisime Karlilt 2024. aasta novembris.
... kõige rohkem pelgab Karl kohutavat sõudmisrutiini ja füüsilist ebamugavust. Kui lihased leiavad pidevat rakendust sõudmisliigutuse näol, siis rahutus peas tuleb kuidagi kontrolli alla saada.
Ookeaniületaja parim sõber on rutiin ja võimalikult vähe jamasid.
Tänaseks on Karl jõudnud harjuda ligi 50 kraadise temperatuurivahega, kuid kahetseb, et kajastuste ja intervjuude vahele ei ole veel mahtunud suusatamine. Oma füüsist hindab ta heaks - meeletust pingutusest annavad veel märku tagumik ja rakkus käelabad.
Sain kinnitust, et eluterve huumor säilib ka rasketel hetkedel! Kõike ei tasu võtta liiga tõsiselt ja halbu mõtteid ei pea sõnades väljendama.