Jaan Vihalemm hindab konkursilt „Teadus kolme minutiga“ saadud kogemusi kõrgelt
Kolme minuti loengute konkursil tagab edu nii loengu sisu kui ka esituse põhjalik ettevalmistus. Iga välja öeldud mõte olgu kaalutud ja seejuures ei maksa karta ka teadustöö kitsaskohtadest rääkimist. Need õppetunnid sai mullusel Eesti Teaduste Akadeemia kolme minuti loengute osalenud Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi teadmussiirdedoktorant Jaan Vihalemm, kes soovitab neid teistelgi välkkõnepidajatel arvesse võtta.
Mõte osaleda Eesti Teaduste Akadeemia konkursil „Teadus kolme minutiga“ oli Jaani peas küpsenud juba mõnda aega ja ta oli selle märkinud ka oma doktoriõppe individuaalplaani. Lahtine küsimus oli see, millal osalema minna, kuna oli selge, et tal on põhimõtteliselt üks lask – millal oleks kõige õigem aeg see välja tulistada?
Teaduste akadeemia konkursile minevad doktorandid valivad välja kõrgkoolid sügisel toimuvates eelvoorudes. Seega tuleb end kõigepealt kirja panna oma ülikooli kolme minuti loengute konkursile, kust õnnestumise korral võib edasi pääseda lõppvooru.
Jaan osales 2024. aasta oktoobris Tartu Ülikooli konkursil instituudist tulnud soovituse peale. Sel hetkel ta veel kahtles endas kahel põhjusel: kas ta on oma teadustöös jõudnud koguda piisavalt materjali, millest ettekandes rääkida, ning kust võtta teadmussiirdedoktorandina aeg, et konkursiks valmistuda. Jaan ei tee asju poolikult – kui osaleda, siis põhjalikult pühendudes. Ent ta andis nõusoleku konkursile minna, kuna uskus, et saadav kogemus kaalub ees seisvad pingutused üles.
Ülikooli kolme minuti loengute konkurss
Ülikooli konkursiks valmistudes tuli Jaanile kasuks kooliaegne näiteringi kogemus – laval üles astumine ja teksti peast esitamine ei ole talle võõras. Võistlejad läbisid koolituse, kus keskenduti idee lühitutvustusele. Lisaks toetasid osalejaid juhendmaterjalid. Jaan mäletab, et pidas endaga aru, mida ettekandes teadustööst üldse rääkida saab ja millise nurga alt peaks sellele formaadile lähenema.
Selge oli see, et populaarteaduslikus võtmes võhikule oma teadustööst rääkimine loetud minutite jooksul on hoopis teine asi kui loengu andmine üliõpilastele. Kuna Jaan oli 2023. aasta lõpus pidanud 20-minutilise ettekande kestliku teaduse konverentsil, kus ta rääkis bioleostamisest, otsustas ta võtta aluseks selle materjali. Ettekande koostamisele kulus viis õhtut. Kuna koolitusel soovitati esinemine üles ehitada müügikõne põhimõtetele, siis seda Jaan ka tegi. Kuid pärast esinemist sai ta hindajatelt tagasisidet, et müügikõne elemente tuleks vähendada ja töös ette tulevaid kitsaskohti ei pea tingimata vältima.
Jaan ei jäänud enda esinemisega rahule ja seepärast ei tulnud talle ka üllatusena, et edasipääsu ei järgnenud. Sisemine jonn aga kasvas. Ta otsustas, et osaleb konkursil uuesti järgmisel aastal ja siis juba palju targemana. Selleks töötas ta saadud tagasiside korralikult läbi. Ta jättis meelde selles nimetatud tugevad küljed, millele edaspidi veelgi rohkem rõhuda, ja mõtles, kuidas puudusi kõrvaldada.
Jaan Vihalemm Tartu Ülikooli „Teadus 3 minutiga“ eelvoorus 2.10.2024. Autor: Andres Tennus, TÜ
Pääs Eesti Teaduste Akadeemia konkursile
2024. aasta novembris sai Jaan üllatava kutse tulla kahepäevasele koolitusele Heimtali muuseumisse. See tähendas pääsu konkursi lõppvooru Eesti Teaduste Akadeemias. Niisugune võimalus oli tekkinud ühe kandidaadi loobumise tõttu. Nüüd otsustas Jaan, et kui teda on juba tabanud õnn edasi pääseda, ei lähe ta mütsiga lööma, ta läheb võitma!
Heimtalis koges Jaan väga palju asjalikku ja positiivset. Kandidaadid sõbrunesid üksteisega ja nägid, et kõigil on samad mured ja hirmud. Neile anti vajalikku tagasisidet nii professionaalsetelt koolitajatelt kui ka produtsentidelt.
Avaliku esinemise ja lavahirmust üle saamise teemal koolitas doktorante Kaspar Kruup. Ärevuse sümptomid on inimestel erinevad: kellel väriseb hääl, kellel ei seisa jalad või käed paigal, kellel läheb tekst meelest. Jaanile öeldi, et tal on laisk keel, mis tähendas, et tööd tuli teha diktsiooniga ja pöörata tähelepanu keeruliste sõnade (näiteks bioleostamine) väljaütlemisele.
Kaspar Kruubi mõtetest jäi mulle meelde, et ärevus ei ole alati negatiivne tunne – see ei ole probleem, vaid sümptom. Probleemiks saab ärevus üksnes siis, kui me selle oma peas selliselt seame.
Kõikidega finalistidega töötati individuaalselt ja selle mõju avaldus kiiresti. Teisel päeval toimunud klippide ülesfilmimise ajal rakendasid kandidaadid saadud soovitusi juba praktikas. Produtsendid Kaspar Kaljas ja Indrek Simm andsid filmitu põhjal soovitusi, kuidas olla kaamera ees loomulikum, ja pöörasid tähelepanu korrektsele keelekasutusele.
Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere rääkis finalistidele, kuidas konkursi kohapealse publiku ehk žüriiga suhelda ja lõppvõistluseks slaide koostada. Jaanile jäi meelde soovitus mõelda hästi läbi ettekande viimane slaid, kuna sellel kujutatu jääb žürii liikmetele kõige enam meelde. Seepärast ei pannud ta viimasele slaidile sõnapaari „Tänan kuulamast!“, vaid hoopis lihtsa kujutise bioleostamise protsessist ja tulevikustsenaariumist.
Ajakirjanik Jaan-Juhan Oidermaa õpetas doktorante kirjutama oma teadustööst populaarteaduslikku artiklit. Selle koostamine oli kõikidele finalistidele ka kohustuslik ja valminud artiklid ilmusid ERR-i teadusportaalis Novaator. Oidermaa koolitus oli praktiline ja seda täiendas üksikasjalik kirjalik juhendmaterjal. Pärast koolitust kirjutas Jaan oma artikli Novaatorisse valmis täpselt juhendi järgi ja see avaldati sisuliselt muutmata kujul, kuna oli ülesehituselt sobiv.
Lihtne ja lööv esitlus
Eelvooruks valminud esitluse tegi Jaan pärast Heimtalist tulekut täiesti ümber, säilitades hilisemaks uurimiseks kõik versioonid. Ümbertegemise käigus läks esitlus korraks liiga mahukaks ning siis tuli appi võtta koondamisoskus ja mängulisus. Teaduslik tekst asendus populaarteaduslikuga. Kõrvus kostsid pidevalt Heimtali koolituselt meelde jäänud soovitused – ettekanne olgu lihtne, päevakohane ja lööv.
Kui kõne tekst oli enam-vähem valmis, asus Jaan seda kõva häälega harjutama. Selle käigus sai ta aru, et teksti tuleb veel muuta, kuna mingid sõnad näiteks ühte lausesse kokku ei sobinud. Üks asi on tekst valmis kirjutada ja seda lugeda, teine asi seda žürii liikmena üksnes kuulata. Peaaegu iga sõna või mõte väljavõtmist saatis mõningane kurbus. Lõpuks hakkas Jaan juba kahtlema, kas allesjäänud tekst üldse mingit uudisväärtust sisaldab. Ta katsetas koduste peal ja sai ta aru, et uudisväärtus on siiski alles. Teksti esitamise aega mõõtis ta umbes igal kümnendal esitluskorral, kuna oli näha, et mida sujuvamalt ta seda teeb, seda lihtsamalt püsib ta ajas.
Enne lõppvooru oli võimalik käia Eesti Teaduste Akadeemia saalis ettekannet harjutamas. Kohapealt sai Jaan produtsendilt veel ühe mõtte, kuidas ettekande algus täiesti ringi teha. Samuti nägi ta seal harjutamas konkurente ja see toitis temas soovi püüda teistest eristuda, suhestuda kohapealse kuulajaskonnaga.
Järgmisena mahutas ta ettekandesse kandvad pausid, mis aga tähendas, et teksti tuli veelgi lühendada. „Selles etapis ma sisuliselt nutsin, kuid võtsin jätkuvalt midagi välja ja tegin ümber,“ meenutab Jaan.
Lõpuks lühendas ta ettekannet nii palju, et mahtus selle esitamisega 2 minuti ja 50 sekundi sisse. Siis oli ta kindel, et ka pisut pikemaks venivate pauside korral kulub tal umbes kolm minutit. Harjutuskordi tuli saja ringis. Muu hulgas pani Jaan enda ette suurelt jooksma aja, et matkida lõppvõistlust, või esines peegli ees. Viimasena harjutas ta esitluse juurde sobivat kehakeelt ja lihvis sõnastuse enda jaoks sedavõrd täpseks, et mäletas, milline väljend lausuda millise liigutuse ajal. Liigutused ja sõnad hakkasid üksteist lõpuks toetama – keha tuletas meelde sõna, mis mingi žestiga kokku pidi minema.
19. veebruaril Eesti Teaduste Akadeemias toimunud finaalgala peaproovis oli Jaan sisemiselt täiesti rahulik. Üks pealtvaataja kinnitas, et tema areng on olnud märgatav. Sama päeva õhtul oli hirm enne esinemist peaaegu kadunud. Kõne „Metallide kaevandamine, bakteritega" oli tal peensusteni selge ja ta tundis end kindlalt. Ta nautis võistlust ja kuulas huviga teisi ettekandeid. Pakutud kolme minuti teemakaardid, mida esitluse ajal abimaterjalina käes hoida, ta küll mälestuseks võttis, kuid ei kasutanud neid.
Jaan jõudis lõppvõistlusel viie parima hulka ja tema populaarteaduslik artikkel „Bakterid saadavad e-romus leiduvad metallid uuele ringile“ pääses Novaatori toimetajate lemmikute esikolmikusse.
Novaatori toimetaja Jaan-Juhan Oidermaa (vasakul) kuulutas välja kolm parimat teadusartikli kirjutajat: (vasakult) Valle-Rasmus Roots, Aljona Gineiko ja Jaan Vihalemm. Autor/allikas: Reti Kokk/TA
Kokkuvõttes soovitab Jaan doktorantidel kolme minuti konkursist kindlasti osa võtta, sest saadavad teadmised ja kogemused tulevad kasuks kogu ülejäänud elus. Sealjuures tuleb tema arvates varuda piisavalt aega enda ettevalmistuseks.
Korralik ettevalmistus vabastab meie töömälu kõrvalistest asjadest ja nii saame tähtsal esinemisel mõelda ainult vajalikule. Puudulik ettevalmistus tekitab paratamatult ärevust, see aga takistab esinemist.
Esimese ja võib-olla ka teise aasta doktorantidel soovitab Jaan osalemisega oodata, et koguneks rohkem kogemusi ja materjali.
Jaan on väga tänulik juhendajale, toetavatele kolleegidele ja oma tööandjale BiotaTec OÜ-le. Kolleegid elasid talle kaasa ning pärast edukat lõppvooru söödi Tartus koos torti ja vahetati muljeid. Tööandja suhtus toetavalt ka parimatele korraldatavasse preemiareisi ja nii käis Jaan mais Šotimaal Aberdeeni ülemaailmsel teaduskommunikatsiooni konverentsil (Public Communication of Science and Technology, PCST).
- Koolitused, mida läbid, tulevad igal juhul kasuks. Iga doktorant peab varem või hiljem hakkama avalikult esinema ja kaitsma oma doktoritööd.
- Professionaalidelt saab palju tagasisidet enda ja enda esitluslaadi kohta, mida võid kasutada sisuliselt kogu ülejäänud elu.
- Konkurss kujutab endast mõnusat kammerlikku vormi, kus lavaliste ülesastumistega alustada. Sul on võimalik kogeda, et reaalajas kaamera ees esinemine ei ole eluohtlik.
- Konkursi käigus õpid kirjutana oma teadustööst populaarteaduslikku artiklit.
Konkursi „Teadus kolme minutiga“ finaalis peetud ettekande salvestis
Siinse kirjutise jaoks vestlesid Jaan Vihalemmaga molekulaar- ja rakubioloogia instituudi projektijuht Teele Eensaar ja kommunikatsioonispetsialist Jonas Erik Laane.
Teksti autor on Teele Eensaar.
Loe veel sarnaseid uudiseid
