75! Ene Ustavi maalinäitus Omicumi aatriumis

25. oktoobrist on Omicumi aatriumis avatud Ene Ustavi kolmas isikunäitus, millega tähistatakse kunstniku 75. sünnipäeva. Ene Ustav on Tartu Ülikooli geenitehnoloogia kaasprofessor ning tema tööd on mitmel erineval näitusel kaunistanud Omicumi aatriumit varemgi. Näitus jääb avatuks 4. detsembrini.

Näituse kohta ilmus 28. oktoobril artikkel Tartu Postimehes.

Ene Ustavi kaaskiri näitusele:

Veidi iseendast.

Minu lapsepõlv möödus erilises vaikuses ja rahus, mis valitses Rõuges, Ööbikuoru servas olevas talus, kus emapoolne tädi sel ajal üksi toimetas. Oli linnakodu Võrus ja oli maaleminemise koht, kus teisi inimesi kohtas haruharva. Oli sõjajärgne aeg, polnud mänguasju ja need tuli käbidest ja muust ümbritsevast loodusest ise välja mõelda ning teha, mängukaaslaseks keegi mu noorematest õdedest. Oli kohvrite kaupa joonistatud paberist nukkusid ja neile väljamõeldud riietust, oli nukuriiete iseõmblemise aeg, oli tikkimisõppe aeg, käis pidev lugemismaterjali otsing. Selline koolieelne eneseteostus oli tõenäoliselt igati soodne hilisemaks loovuse väljakujunemiseks. Maalimisega seoses jääb sellesse aega ka seik, kus tuntud graafik ja kunstipedagoog Günter Reindorff koos naisega suvitasid mu tädi juures mitu suve järjest, jäädvustades meilegi tuttavaid, meie metsmaasikal käimise kohti. Mäletan meie uhkust, mil kuulus kunstnik kinkis mu õele oma joonistustega kirjaploki, minule aga Itaalia söepliiatsi ja erilise pehme kustukummi!

Järgnesid kooliaastad Võrus. Tartu ülikoolis valisin keemiaõpingud. Olin uurinud ka võimalust Tallinnas kunsti õppida, ja teadsin, et nõutud oli mapp kümnekonna tööga. Et aga sel perioodil oli Võrus vaid üks kunstiring pioneeride majas, siis see valik langes ära. Ja õnneks, sest siis poleks saanud olla ka kõike järgnenut - õnnelikku kokkusaamist kursusekaaslase Mardiga, meie abiellumist, meie nelja last, nüüdseks üheksat lapselast ja juba ka esimest lapselapselast! Üksmeeles on koos elatud ja koos töötatud hulk-hulk aastaid, ka koos vananemises on oma suur eluväärtus. Koosrõõmu tunneme laste tegemistest, me suvekodust, me pargist, me ülestöötatud firmast ja veel nii paljust huvitavast meie ümber.

Maalimisega alustada pole kunagi hilja! Julgeksin seda väita, tuginedes oma esimese väikese maalinäituse kogemusele TÜTI 4. korruse koridoris detsembris 2017 ja järgnenud juba 33 maaliga näitusele TÜMRI ja Omicumi aatriumis 3. novembrist 2020 kuni 3. jaanuarini 2021. Seega on käesolev, minu 75-ndal sünnipäeval avatav näitus juba kolmas.

Eneseteostusvajadus ja mingi sisemine tung kunsti vallas tegutseda on otsinud väljapääsu ka varem. Piilusin sisse Kaljo Põllu kunstikabinetist Tartus, kus tegeleti enim graafikaga. Väikeste laste kõrvalt üritasin saata töid Kujutava Kunsti Kaugõppe Kursusele. Nipet-näpet tegin eskiissete figuuride vallas koos Enn Tegova jüngritega. Tõsisemalt alustasin  maalimisega 2017. aasta algul, veidi enne oma 70. sünnipäeva, liitudes juba väljakujunenud koolkonna/sõpruskonnaga Robert Suvi ateljees maalistuudios ’’Suvi’’. Värvide rohkus, kogemustepagasiga kaaslased, suured plaanid, mida oskasin vaid tippides täita, kõik see tekitas sisemise õnnetunde ja usalduse oma võimetest, et selles suunas jätkata. Meie igakolmapäevased koosmaalimised on igati inspireerivad, kust keegi ei raatsi põhjuseta puududa. Meil, stuudiolastel, on olnud võimalik reisida ja käia koos maalimas - olime nädala Austrias Gmündis, kaks korda oleme olnud Prantsusmaal, Berre Les Alpes. Sel kevadel mais saime 10 päeva koos Kreekas maalida. Uus reis on kavas Portugali.     

2019. a. sügisesene maalilaager Berre les Alpes Lõuna-Prantsusmaal kulmineerus meie stuudio näitusega linna iidsete võlvidega galeriis-grotis, kus me tõime vaataja ette üle saja erineva maali. Näituse avamisel vahendas eestlasi ja prantslasi minu tütre kooliaegne pinginaaber Stien Raffa, kes on enam kui kümne aastaga Prantsusmaal omandanud imelise kõlaga prantsuse keele. Tänu sellele oli võimalik prantslastele, kelledest enamusel ei ole palju teadmisi Eestist, anda hea ülevaate meil toimuvast ja ka 2024 Euroopa kultuuripealinna tegemistest Tartus. Oleks tore kui Berre les Alpes koor laulaks 2024. a. siin Tartus!

Mu tööde koguarv on jõudmas poolesaja ringi. Senised maalitud pildid on mõeldud  mu lastele ja nende peredele. On Tartu pilte, on maakodu vaateid, on Peipsi kanti ja ka merd. Ja muidugi lilli, sest Andresjärve lõputud püsilillepeenrad ja kogu me rajatud park on olnud väga inspireeriv! Maalimine on minule siiani olnud siiski vaid hobi, kuivõrd omal ajal jõudsin laste kasvatamise kõrvalt teaduse saladustesse pühenduma hakata pisut hilja ja papilloomiviiruste mõistmisel on olnud nii palju huvitavaid ning olulisi hüpoteese kontrollida, et raske on olnud sellelt teelt kõrvale kalduda!

Samas olen õnnelik, et uuest aastast alates saan igapäevaselt vaid maali alal uusi nippe omandada ja teadmisi koguda! Ootan juba seda vabamat pensionäri uut aastat ja karget talve, uut kevadet koos kogetud roheliste värvide küllusega, uut iluõunapuude purpurpunast sära, püsikute püsiõielisust. Ootan uut suve ja uut värvide möllu! Seni aga nautigem ilusat, veel värvikirevat hilissügist!

Ja olgem terved!

Ene Ustav

Näituse kuraator on Sulev Kuuse ja maalinäitust saab vaadata 4. detsembrini (E–R 9–17).

Foto: pildigalerii näituse avamine 25. oktoobril. Autor: Sulev Kuuse.