Evolutsioonibioloogia uurimisgrupp

Meie püüdeks on mõista, kuidas tekkis ja arenes inimkonna geneetiline varieeruvus kujul, nagu me seda tänaseks tunneme. Tegu on interdistsiplinaarse uurimistööga, kus geneetika/genoomika põimub ajaloo ja arheoloogiaga ning ajaloolise keeleteadusega, kuid ka paleokliima jms andmestikust tulenevaga. See interdistsiplinaarne lähtekoht omab vahetut struktuurset alust läbi meie poolt kaasasutatud ülikooli Arheoloogia, geneetika ja lingvistika transdistsiplinaarse uurimistöö kolleegiumi. Meie õppetool töötab ajaloolises sümbioosis Eesti Biokeskusega, mis on Genoomika instituudi struktuuris, samuti koostöös paljude teadlastega üle maailma. Fookusega inimkonnale tervikuna: oleme uurinud ja uurime rahvaid kõigilt asustatud kontinentidelt, et selgitada, kuidas tekkis ja hargnes inimkonna geneetiline mitmekesisus ajas ja ruumis. Erilise huvi objektiks on meile olnud ja on uurali keeli rääkivate rahvaste geneetiline võrdlemine – nende hulka kuuluvad ka eestlased. Ning seda kontekstis teistesse keelkondadesse kuuluvate naabritega Euroopas ja Siberis.

Meie töödest saab hõlpsasti üldvaate sisestades teadustööde andmebaasidesse aadress “Estonian Biocentre”. Viimaste aastate tulemustest võib siin esile tõsta uurimuse madjarite isaliinidest, kus me koos oma Ungari kolleegidega avastasime, et nende geenifondis on siiani säilunud ka Y-kromosoomi variant N3a4, mille nad on pärinud oma Uurali - Lääne Siberi “soome-ugri minevikust”, geneetilise lahknemisega sealsete rahvaste samast isaliinist paari-kolme tuhande aasta eest, kuid läänemere-soome rahvaste omast ligikaudu neli-viistuhat aastat tagasi, seega ajaliselt mitte kaugel  selle haplogrupi  fülogeneetilisest “esiisast”¹. Uurimus on vahetuks jätkuks meie sellesuunalisele uurimistööle².