Marju Himma: teadus ei peaks tunduma keeruline ja elitaarne

Teadusest tuleks rääkida selgelt ja viisil, mis oleks mõistetav ka eakatele, vähem haritutele ning vene emakeelega inimestele, sest vastasel juhul kujuneb teadusest väikese eliidi asi, millel puudub ühiskonnas laiem mõju, selgitas Vikerraadio päevakommentaaris ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandusuuringute teadur Marju Himma.

Eelmisel nädalal autasustas Eesti Teadusagentuur tublisi inimesi, kes on palju ära teinud teaduse populariseerimisel. Nende hulgas oli nii teadlasi, ajakirjanikke kui ka kommunikatsioonispetsialiste.

Jälgides, mis tegevused ja mis inimesed teaduse populariseerimise auhinna said, siis neid ühendab üks joon: nad on toonud teaduse noorte, eakate, erineva haridusega tavaliste inimesteni. Kõigi nendeni, kes igapäevaselt ei tegele teadusliku infoga.

See on väga tänuväärne töö, sest kuigi me peame Eestit teaduspõhiseks ühiskonnaks, siis otse ja lihtsalt teadusest toidulauale või poeletile ei jõua enamasti midagi. Viisid ja käigud, mis pidi saab teadusest tegelik kasu, on väga keerukad. See vajab inimesi, kes oskavad keerulisi asju selgeks ja mõistetavaks teha.

Retseptor neuropiliin-1

Laupäeva hommikul kuulasin Vikerraadio saadet "Kajalood", milles teadlane Tambet Teesalu rääkis oma teadlaseks kujunemise teekonnast ja pikaajalisest tööst. Viimasest, muu hulgas, on just äsja olnud kasu uue koroonaviirusega töötamisel.

Nimelt on tema uurimisrühm suutnud tuvastada, et koroonaviirus SARS-Cov-2 suudab edukalt ära tunda rakkude pinnal avalduvat retseptorit neuropiliin-1. See on uus teadmine, kuivõrd varem arvasid teadlased, et inimese nakatumise juures mängib olulisimat rolli hoopis rakkude pinnal avalduv retseptor ACE2.

Kõik, kes minu viimast kirjeldust lugedes päris kõigest aru ei saanud, ei pea end sugugi halvasti tundma. Kirjeldasin seda rõhutatult veidi liiga erialaselt.

Eelkirjutatust on oluline kaasa võtta teadmine, et Eesti teadlaste abiga jõuti jälile uutele viisidele, kuidas koroonaviirus raku külge kinnitub ja niiviisi inimest nakatab. Ühtlasi aitab see mõista, miks ühel inimesel tekib koroonaviiruse tõttu köha, teisel peapööritus, aga kolmandal hoopis kõhulahtisus. Sellest teadmisest on kasu Covid-19 ravi arendamisel.

Kuulasin Tambet Teesalu intervjuud, mis minu jaoks oli köitev, põnev ja selge, kuna olen ajakirjanikuna tema uurimisrühma tööga ka varem kokku puutunud. Ja olgu rõhutatud, et Tambet Teesalu on suurepärane teadlane, kes oskab keerulist teadust ka selgelt mõistetavaks teha. Ühel hetkel tabasin end aga mõttelt, et see intervjuu ei pruugi sugugi sama selge ja huvitav tunduda neile, kel varasemad teadmised puuduvad.

Mõtlesin, kuidas võib end tunda inimene, kelle igapäevasõnavarasse ei kuulu sõnad kullerpeptiid, ensüüm, nanomeditsiin ja retseptor. Võib-olla see inimene tunneb end rumalana, sest ta ei saa aru, millest tark teadlane kõneleb? Võib-olla jääb talle mulje, et teadus on keeruline ja temast kauge? Võib-olla paneb ta raadio või televiisori selle peale hoopis kinni?

Eliidi-keskne teadusajakirjandus

Tartu Ülikooli sotsiaalteadlased, mina nende hulgas, said hiljaaegu valmis Eesti Teadusbaromeetri raporti. See uuring aitab mõista, kuidas Eesti inimesed tõlgendavad teadust ja kuidas neid teadmisi oma igapäevaelus kasutavad.

Positiivne on see, et eestlased usaldavad teadust ja teadlasi ning tahaksid palju enam neil teemadel ka ajakirjandusest lugeda.

Mõtlemapanev on aga see, et paraku on eesti ajakirjanduses olev teadusinfo justkui liiga eliidi-keskne. Kui küsisime inimestelt, kust nad teadusinfot saavad, teadsid nad hästi populaarteaduslikke telesaateid ja ajakirjandusväljaannete teadusrubriike. Teadusteemadega hoiavad end rohkem kursis kõrgharitud eesti keelt kõnelevad mehed.

Samas madalama haridustasemega, eakate ja vene emakeelega inimeste hulgas on palju rohkem teadlastes ja uuringutes kahtlejaid. Nad ei oska näha teaduses kasu ühiskonnale ega iseenda igapäevaelule. Venekeelsete inimeste hulgas on rohkem neid, kes peavad teadust ühiskonnale ohtlikuks.

Kas see kõik vahest ei tulene asjaolust, et teadusest räägivad nii teadlased kui ka ajakirjanikud keeruliselt ning tavaline inimene justkui ei peagi sellest aru saama? Vahest on teadusest jäänud mulje, nagu oleks tegu mingi tarkade ja andekate eliidile mõeldud infoga?

Oktoobri lõpupäevil ilmus politoloog Tõnis Saartsi arvamuslugu, milles ta kirjeldas põhjuseid, miks haritlaseliidist koosnev riigivalitsemine - ehk meritokraatia - ei ole hea mõte. Üks põhjus seisneb selles, et kui riiki valitseb vaid kõrgharitud eliit, siis on kõrgharidusega inimestel suurem võimalus kaasa rääkida riigi arengu ja kursi üle. Ülejäänud tunnevad end aga kõrvalejäetuna.

Sama kehtib teadusest rääkimise kohta. Kui teadusest kõneldakse viisil, mis on mõistetav vaid noortele kõrgharitud eesti emakeelega inimestele, siis jääb suurem osa ühiskonnast teadusinfost lihtsalt ilma.

Aga nii ei tohiks see olla, sest teadus on kogu ühiskonna jaoks. See ei tähenda, et laboris sündinud avastus peaks kohe rahaks saama. Aga kindlasti ei tehta üheski laboris uuringut vaid uuringu pärast.

Teadlased hindavad teadmist ümber

Võtame näiteks teadusnõukoja, kes tuli valitsusele appi koroonakriisi alguses. Kuigi lõplikku teaduspõhist infot oli vähe ning määramatust palju, julgesid teadlased nagu Irja Lutsar, Krista Fisher ja Mario Kadastik seletada üsna inimkeeli, mida nad teavad ja mida sellest lähtuvalt peaks valitsus ja iga kodanik tegema.

Kogu kriisi vältel on nad pidanud ka oma varemöeldut muutma ning seda põhjendama - seegi on mõistetav. Uute teadmiste põhjal on ühiskonnas ümber hinnatud maskide kandmise vajadust, reisipiiranguid ja isolatsiooninõudeid.

Need teadlased on valitsust nõustanud ning pea igapäevaselt avalikkusele teaduspõhiseid otsuseid mõistetavaks seletanud. Nad väärivad tunnustust ja eeskujuks võtmist. Aga nii nemad kui ka paljud teised teadlased väärivad ka oluliselt rohkem kommunikatsioonispetsialistide tuge.

Ja vahest isegi mitte vaid kommunikatsioonispetsialistide, vaid laiemalt teaduse abimeeste tuge. Meil on vaja n-ö teadusmaaklereid, kes tunneksid ära, kus ja kuidas on tarvis teadusest rääkida, millist infot mingi osapool vajab ning kus vajadus ja teadmine kokku saavad.

Eesti Teadusbaromeetri raport soovitabki ülikoolidel, poliitikutel ja ametnikel panustada rohkem vahenditesse ja spetsialistidesse, kes oskavad teadlasi toetada, et teha teadust mõistetavaks erinevatele ühiskonnagruppidele. Teadus on imelihtne, huvitav ja kasutatav, kui see on igaühele temale jõukohaselt selgeks seletatud.

Päevakommentaari saab kuulata või lugeda ERRi portaalist.