Antti Matvere kaitseb doktoritööd

Teisipäeval, 30. märtsil kell 12.15 kaitseb Tartu Ülikooli rakubioloogia eriala doktorant Antti Matvere doktoritööd teemal „Arüülsüsivesinike retseptori uurimine hiire munasarja granuloosarakkudes ja inimese embrüonaalsetes tüvirakkudes" ("Studies on aryl hydrocarbon receptor in murine granuIosa cells and human embryonic stem cells").

Antti Matvere on täitnud molekulaar- ja rakubioloogia doktoriõppekava ning tema doktoritööga saab tutvuda DSpace'is.

Kaitsmine toimub Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis (Riia 23b/2-105, Tartu Ülikooli genoomika instituudi Eesti Biokeskuse auditoorium) ja videosillas.
Meeting ID: 935 7809 4823
Passcode: 891779


Töö juhendajad on TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi rakubioloogia professor Toivo Maimets ja epigeneetika professor Arnold Kristjuhan. Töö oponent on professor Xavier Coumoul, University Paris Descartes, Prantsusmaa.

Doktoritöö kokkuvõte:

Arüülsüsivesinike retseptor (AHR) on ligand-aktiveeritav transkriptsioonifaktor. AHR avastati esialgu kui erinevate mürgiste keskkonnakemikaalide toime vahendaja. Levinuimad viimaste seast on polütsüklilised halogeenitud arüülsüsivesinikud, kaasa arvatud AHR-ile kõige suuremat afiinsust omav TCDD. Uuemad teadmised on näidanud, et lisaks keskkonnas levinud mürgiste kemikaalide toime vahendamisele on AHR-il organismis täita hulgaliselt muid ülesandeid. Sellele on viidanud katsed Ahr nokaut loommudelitega, aga ka saadud teadmised AHR-i endogeensete ligandide kohta. AHR-i füsioloogilist tähtsust on näidatud mitmetes organites ja kudedes, kõige enam immuunsüsteemis, maksas, kopsus, rasvkoes, ajus ja vähkkoes. Ühtlasi on näidatud selle valgu tähtsust reproduktiivsüsteemis ning tüvirakkudes. Uuringud AHR-i ülesannete ning geeni avaldumise teemal on viitanud võimalusele kasutada AHR-i terapeutilise märklauana. Praegused uuringud keskenduvad paljuski sellele, kuidas kasutada AHR-i avaldumist indikaatorina mitmete haiguste tuvastamisel, aga ka ravi tõhususe tõstmisele läbi AHR-i aktiivsuse mõjutamise. Siiski, teadmised AHR-i avaldumise ja aktiivsuse kohta erinevates kudedes on puudulikud. Samuti on näidatud, et AHR-il on koe- ning rakuspetsiifilised ülesanded, mistõttu on vajalik uurida AHR-i bioloogilisi ülesandeid erinevates rakkudes. Käesolevas dissertatsioonis keskenduti AHR-i uurimisele hiire munasarja granuloosarakkudes ja inimese embrüonaalsetes tüvirakkudes. Täpsemalt keskenduti töö käigus AHR-i avaldumise kontrollmehhanismide selgitamisele. Lisaks avardati teadmisi AHR-i füsioloogilisest tähtsusest, tehes kindlaks, milliste geenide avaldumist uuritav transkriptsioonifaktor otseselt mõjutab.

Foto uudise juures: Indrek Teino