Triin Truu: väikestel pettumustel ja tagasilöökidel ei tasu lasta ennast murda

Avastasin huvi geenitehnoloogia vastu 9. ja 10. klassi vahel, kui juhtusin nägema saadet geeniteraapiast. See teema oli nii põnev, et tekkis kange soov sellest rohkem teada saada.

Nii tegin juba 10. klassi uurimistööde aluste aines geeniteraapiast kokkuvõtte. Kahjuks ei olnud tol ajal selle aine ülesehitus päris niisugune nagu praegu. Juhendajaks oli eesti keele õpetaja, kes ei olnud kindlasti geenitehnoloogia asjatundja, ning seepärast olid teema käsitlus ja materjalide kättesaadavus väga piiratud. Sellegipoolest tundus mulle, et sain kõigest väga hästi aru – erinevalt õpetajast ja klassikaaslastest.

Gümnaasiumi alguses sündis otsus minna õppima Tartu Ülikooli geenitehnoloogiat. Esialgne plaan oli väga lihtne: bakalaureus-magister-doktor ja seejärel saab minust geeniteraapia teadlane.

Ülikooli sissesaamine, mis oli varem tundunud midagi nii suurt ja tähtsat, läks üle ootuste lihtsalt. Teise õppeaasta külmal ja koledal novembrikuul tekkis aga suur motivatsioonikriis: tundus, et ülikooli saamise eesmärk oli täidetud ja nüüd võib vabalt välja ka kukkuda. Õnneks jõudsin kiiresti järeldusele, et see on väga halb idee ja eesmärkide inimesena pean seadma endale uue motiveeriva sihi. Järgmiseks eesmärgiks sai sisse saada magistrantuuri.

Tuleb tunnistada, et bakalaureuseastmes õppides sain üsna ruttu ka kerge pettumuse osaliseks. Mitte selle pärast, et õppekava või õppejõud oleksid olnud halvad, vaid lihtsalt minu ootused olid hoopis teistsugused. Ootasin, et õpin põhiliselt geenitehnoloogia ja -teraapiaga seonduvat, kuid õpetati pigem teadusharude alustõdesid, keemiat, matemaatikat, mikrobioloogiat jne. Loengutel sain palju uut teada rakuteraapiast, kuid müstilisest geeniteraapiast ei räägitud midagi. Alles tagantjärele sain aru, et seda kõike oli laiapõhjalise loodusteadusliku hariduse jaoks vaja.

Teise kursuse lõpus otsustasin, et pean võtma kõrvaleriala. Lõppude lõpuks olin ju tasuta õppes ja sellest tuli võtta kõik, mis võtta oli. Valisin majandusteaduse, ilma et oleks vähendanud geenitehnoloogia eriala mahtu. Praegu, kui olen loonud oma ettevõtte, on mul ülimalt hea meel, et sellise otsuse tegin: lisaks peaeriala teadmistele on mul ka arusaam sellest, kuidas toimivad ettevõte ja finantsasjad, ning tunnen ennast ärimaailmas märksa kodusemalt.

Ma ei teagi täpselt, miks, kuid bakalaureuseõpingute lõpuosas kutsuti mind löögigruppi, mille eesmärk oli luua Bioteaduste Üliõpilaste Selts ehk BÜS. Kas otsiti aktiivseid tudengeid või oli vaja kedagi, kes julgeks oma allkirjaga MTÜ luua, ei olegi ehk enam oluline. Selle õhinapõhise ettevõtmise tulemusena sündiski tudengiorganisatsioon BÜS. Algusaastad olid väga tegusad. Olin juhatuse liige, kirjutasime rahataotlusi ning harisime end igakülgselt MTÜ ja tudengite juhtimise teemadel. Et püüelda aina parema ja kasulikuma hariduse poole, hakkas BÜS koostööd tegema molekulaar- ja rakubioloogia instituudiga. Ka instituut oli aldis üliõpilastega koostööd tegema ja see on viinud hea sümbioosini eriti õpetamist puudutavates küsimustes.

Bakalaureuseõpingute loomuliku jätkuna asusin magistriastmes õppima biomeditsiini. Valida oli veel ka tolleaegne geenitehnoloogia õppekava, kuid kaalukeeleks sai jällegi kooliaegne sümpaatia molekulaarse meditsiini ja geeniteraapia vastu. Ka seekord ei vastanud õpe päris nendele ootustele, mille olin oma peas loonud, ja sain jällegi väikese pettumuse osaliseks. Sel ajal oli biomeditsiini õppekava väga sarnane geenitehnoloogia õppekavaga, milles sisalduv meditsiini osa oli pea olematu. Ka nüüd tõime BÜS-i abiga probleemi teravalt esile ning koostöös molekulaar- ja rakubioloogia instituudi ja meditsiiniteaduste valdkonnaga alustati õppekava põhjalikku reformimist. Nüüdseks on õppekava tundmatuseni muutunud – õpiksin selle alusel suurima rõõmuga.

Positiivse nüansina käsitleti minu magistriõpingute lõpus esimest korda ka geeniteraapiat, mis mind nii väga oli motiveerinud. Kahjuks selgus, et see valdkond oli aastate jooksul ikka jäänud pigem eksperimentaalseks meditsiiniharuks, millel ei olnud suurt mõju. Kindlasti on geeniteraapial oma tähtis koht tuleviku meditsiinis, kuid selle rutiinseks kasutuselevõtmiseks kulub veel aastakümneid.

Seega tuli mul läbi mõelda, kuidas õpingute jooksul omandatud teadmisi kõige otstarbekamal viisil rakendada. Magistriõppekavasse kuulunud bioettevõtluse õppeaines valmis plaan töötada välja nahahoolduskreemid, mis sisaldavad kasulikke baktereid ja mida oleks võimalik kasutada mitmesuguste nahahaiguste leevendamiseks. Ka bioettevõtluse õppejõudude meelest tundus see idee üsna äriplaani moodi. Samuti võimaldas see rakendada nii mikrobioloogia kui ka majanduse vallas omandatud haridust. Vaadates nüüdseid kosmeetikatööstuse suundasid, tundub, et olin tol ajal oma ideedega kõvasti ajast ees.

Pärast magistrantuuri tundsin õppimisest ja ülikoolist väsimust. Olin kogu õpinguaja jooksul aktiivse tudengina andnud endast kõik mis võimalik. Doktorantuuri minek tundus lihtsalt ego paitamisena, sest ma ei kujutanud ennast kuidagi ette töötamas akadeemilises ringkonnas ja tegelikult ei olnud Tartus pakkuda ka ühtegi meelepärast doktorantuuriteemat. Keeldusin ettepanekutest astuda doktorantuuri ja hakkasin hoopis töökohta otsima.

Esimene päris töökoht oli Eesti väikeettevõttes Turbiliss. Veidi hiljem asutasime koos ühe kursusekaaslasega oma ettevõtte, milles nägime võimalust oma haridust realiseerida. Teaduspõhise ettevõtte loomine nõuab aga ülimalt palju aega ja raha. Suuresti sellepärast jäi minu karjäär Turbilissis lühikeseks – kahjuks ei suuda väikefirma palgad suurte ravimiettevõtete omadega konkureerida. Alustasin tööelu suurfirmas Bayer täitsa nulltasemelt. Esialgu ei olnud plaanis seal väga kaua töötada, kuid kahjuks ei käi asjad alati nii kiiresti, kui arvad. Oma ettevõte nõuab sisustust, eeltööd ja tootmisseadmete ülespanemist. Kõike seda saab teha vaid siis, kui sul on samal ajal stabiilne sissetulek. Siiski ei ole ma oma piiritut optimismi kaotanud, vaid olen kindel, et õige pea suudame oma ettevõtte tooted turule tuua.

Tagasi vaadates mõistan, et Tartu Ülikoolist saadud geenitehnoloogia- ja biomeditsiiniharidus oli laiapõhjaline ja väga hea ning olen selle eest väga tänulik. Kindlasti on veel arenguruumi, kuid bioteaduste alal on seda alati. Hea on see, et ma ei ole kaotanud kontakti oma koduinstituudiga. Teaduspõhisus on tänapäevases kosmeetikatööstuses aina tähtsam ja selle pakkumiseks on laias laastus kaks teed. Esiteks võid minna tööle mõnda suurde kosmeetikafirmasse, aga teiseks võid teha koostööd ülikooliga, kes suudab pakkuda kõrgetasemelisi teadmisi ja vahendeid. Olles leidud oma kutsumuse nahale kasulikes bakterites, oleksin nüüd igati valmis astuma ka doktorantuuri, sest see teema kõnetab mind tõesti. Lisaks annab doktorikraad rahvusvahelises kosmeetikatööstuses suurema mõju.

Kokkuvõtteks ütleksin vaid seda, et ülikoolist tuleb võtta maksimum. Kindlasti ei tasu väikestel pettumustel ja tagasilöökidel lasta ennast murda. Hoolimata mõningasest pettumusest magistrantuuri lõpus, olen Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudile äärmiselt tänulik, et sain sealt praktiliselt rakendatava hariduse. Edaspidises koostöös suudame kindlasti algatada uusi teadusteemasid ning anda seeläbi üliõpilastele veel laiapõhjalisemat ja mitmekesisemat haridust.
 

• Triin Truu on Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna vilistlane.
• Ta õppis geenitehnoloogiat bakalauruseastmes 2010.-2014. aastal.
• Triin läbis biomeditsiini magistriõppe 2014.-2016. aastal.

Lugu ilmus Tartu Ülikooli vilistlaste ajaveebis 18.06.2020.