Autor:
Lembe Lahtmaa

Omicumi galeriis avati TÜ VKA rahvusliku tekstiili eriala üliõpilaste näitus „Värvirõõm“. Eesti sõbakirjalised tekid.

Omicumi galeriis avati Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala üliõpilaste näitus „Värvirõõm", mis toob vaatajateni mustrid Eesti muuseumites olevatelt tekkidelt ja vaipadelt.

Aprillis ja mais on Omicumi aatriumis (Riia 23b/2, Tartu) üleval tavapärasest hoopis teistsugune näitus. Seinu katavad telgedel kootud villased tekid, mis on valminud rahvusliku tekstiili eriala lektori Christi Küti juhendamisel. 

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala üliõpilaste loodud sõbakirjalised tekkide mustrid on võetud Eesti muuseumites olevatelt tekkidelt ja vaipadelt, s.t. tegemist on mustrikoopiatega.


Eesti rahvapärase vaiba eelkäijaks on olnud sõba ehk ülevise.

Sõba on läänemeresoome päritolu sõna, hilisemalt, u teise aastatuhande alguses tuli käibele germaani laen vaip ning sama tähendusega oli 17. sajandil kasutusele võetud sõna tekk (saksa k. Decke). Vaip ja tekk tähistasid nii üleviset, voodi- kui sõiduvaipa. Kahte viimast kutsuti rohkem tekkideks.

Sõba peeti eesti rahvariiete hinnatuimaks osaks ja seda kanti jaheda ilma korral õlgadel ning öösiti võeti katteks peale. Matusekombestikku kuulus hauas surnu katmine sõbaga.

 

Hilisemalt on sõba jäänud pigem pidulikuks esemeks - kirikus ja pulmas kandmiseks, magamiseks võeti peale alles siis, kui oli parajalt kulunud.

Aegapidi kujunes sõbast ühevärviline vaip, mis on ajalooliselt vanim vaibatüüp Eestis ja mida kooti kogu maal ning tarvitati üksnes magamiseks ja katmiseks. Ühevärvilistele vaipadele järgnesid voodivaipadena kasutusel olnud lihtriibulised lambavillatoonides vaibad.

19. sajandi lõpul muutus vaipade koloriit erksamaks, seoses aniliinvärvide müügiletulekuga.
Triibuliste vaipade kujundus muutus järjest keerulisemaks, kasutusele tulid mitmed kirjamisvõtted nagu sõbakirjatehnika, pind- ja naastpõime ning tikandid.


Eesti erinevais piirkondades domineerisid erinevad kirjamistüübid ja värvid.

Sõbakirjas kootud mustrid on iseloomuliku kuju järgi saanud nimed nagu hammaskiri, pandlakiri, lauajalakiri, pääsu- ehk kalasabakiri, sitikakiri, tünnikiri.

Lõuna-Eestis olid ülekaalus liht- ja kiritriibulised vaibad, mille mustrid saadi koele teist värvi lõnga sisse kududes. Valdav osa Lõuna-Eesti kirivöödilistest vaipadest on põhivärvilt sinised või punased ja värviküllased.
Põhja-Eesti vaibad on mitmekesisemate kaunistustega, hilisemalt kasutati naast- ja pindpõimet. Sagedasemateks taustatoonideks olid tumesinine (potisinine), helesinine ja valge.  Kasutati ka ookrit. Eristuvad Virumaa valged ja helesinised vaibad.

Lääne Eesti vaibad olid samuti triibulised , pind- ja naastpõimitud, 19. sajandi lõpust alates valdavalt rikkalikult tikitud. Domineeris punane toon. Muhu käsitööle omaselt valmistati sealkandis oranživärvilisi vaipu, kuhu armastati peale tikkida (linnud, ristid jm). Kihnu vaibad olid kirsipunase taustaga ja erksate lõngadega.

 

Näitus on avatud 6. aprillist 17. maini 2022.

Näituse kuraator on TÜ kliinikumi reumatoloogia-endokrinoloogia vanemarst-õppejõud Reet Kuuse. Ülespanekut aitas korraldada TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi vivaariumi juhataja Sulev Kuuse.

Loodetavasti pakub näitus silmarõõmu ja hingekosutust meie hiljutiste esivanemate  käsitööst ning helgust ja vaheldust igapäevaellu.

Näituse kohta avaldati ka artikkel Tartu Postimehes.

 

Pildigalerii (fotod: Lembe Lahtmaa):


 

Kas leidsite vajaliku informatsiooni? *
Aitäh tagasiside eest!