Sulev Kuuse: teadlasel peab ikka edevust olema

Ühest Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi teise korruse kabinetist leiab laua, mis on äärest-ääreni täis igasuguseid pabereid ja muid kontoritarbeid. Üks mandariingi on jäänud söömata, kirjutab üliõpilane Richard Särk Novaatoris.

Selle laua peremees on Sulev Kuuse, kes on 40 aastat õpetanud ülikoolis bioloogiat, juhendanud olümpiaadidel noori teadlasi ning näinud elu ilu nii mikroskoobi all kui ka mäetipus. Ta on teadlane, fotograaf, kuraator ja matkaja. Inimene, kelle tundeline pilk ulatub laborist balletilavani.

Kolleegid viskavad ikka aeg-ajalt Kuuse töölaua üle nalja. Võiks ju selle korda teha, sest sealt ei leia niikuinii midagi üles. „Aga mina tean täpselt, kus miski on,“ teatab bioloog muheledes. On jõulude-eelne aeg ning Kuuse on omale selga pannud jõulupuude ja rebastega triiksärgi. Isegi väike päkapikk on rinda kinnitatud. Ta ütleb, et akadeemiline riietumisstiil on läinud vabamaks ja lips ei ole enam ilmtingimata vajalik. Kui minna aga mõnele pidulikule vastuvõtule, tuleb mõistagi pidulikult riidesse panna, ütleb Kuuse.

Näiteks kui Kuuse sai president Alar Kariselt teenetemärgi, mida ta muidu hoiab pakituna sahtlis, kuid kui vaja, paneb rinda. Olgu öeldud, et Kuuse on omal ajal Karisega palju laboris koostööd teinud. On ju Kariski hariduselt arengubioloog ja molekulaargeneetik. Kuuse kirjeldab Karist kui väga hea huumoriga inimest: „Kui mingi asi läks tuksi, siis huumoriga sai sellest üle.“

Kuuse lugu sai alguse Emajõelinnas Maarjaväljal, kus bioloogi sõnutsi oli marutore naabripoistega mängida. Üheskoos turniti ka Maarjamõisa haigla ehitamise ajal tellingutel ja kihutati ratastega mööda linna ringi. Aeg-ajalt klaariti ka ümbruskaudsete venelastega arveid.

Kursavend Õnnepalu

Sarnaselt Sulev Kuusele endale olid tema vanemad elupõlised tartlased – ema oli Tartu maavalitsuses sekretär ja isa Tartu Viljasalves osakonnajuhataja. Iseäranis põlema läheb aga Kuuse siis, kui juttu tuleb tema vanaemast, kes töötas Vanemuise teatris ja tänu kellele nägi tulevane teadlane ära vist kõik etendused, mis toona repertuaaris olid. „Siiamaani, kui lähen Vanemuise teatrisse, tunnen selle lõhna ära,“ lausub ta.

Edasi tuli Tartu 5. keskkool ehk praegune Tamme gümnaasium, mille lõpetamise järel oli Kuusel valida bioloogia ja ajakirjanduse vahel. Tänu toredale bioloogiaõpetajale Kaupo Järvistele langes valik esimese kasuks.

„Ma ei oskagi vastata, mis mind bioloogia juures paelus. Äkki see, et bioloogia on hästi lai – võid tegeleda geenide ja rakkudega või loomi uurida. Bioloogia toob kokku teadmised füüsikast ja keemiast ning isegi semiootikast,“ mõtiskleb Kuuse.

Ülikooliõpingute ajal keskendus Kuuse Eesti imetajatele, täpsemalt karihiirtele. Need pisikesed loomad mängivad tema elus olulist rolli – hiired on ju teadlastele kõige tähtsamad katseloomad. Kuuse on muuseas ka molekulaar- ja rakubioloogia instituudi vivaariumi juhataja, kus on loomakesi kokku tuhande ringis.

„Hiire genoom on inimese omaga väga sarnane ja paljusid inimese haiguseid saab hiire peal uurida,“ selgitab bioloog karihiire olulisust teadustöös. Kas neist vahel kahju ka hakkab? Kuuse vastab, et eks ikka, aga toonitab seejärel, et liiga hiirtele kindlasti ei tehta, sest kõik käib rangete reeglite järgi. „Kui katse on ikka väga karm ja see pole põhjendatud, siis seda luba ei anta.“

Kõrvalepõikena õppis Kuuse samal kursusel koos kirjanik Tõnu Õnnepaluga, kellega suhtles üsna palju. „Ta oli täiesti normaalne bioloog ja nüüd on normaalne kirjanik,“ räägib vivaariumi šeff naljatledes ning lisab, et küllap tegigi Õnnepalust hea kirjaniku just tema bioloogia taust. „Tema loomingus on väga palju loodust sees ja kindlasti oskab ta seda palju paremini edasi anda kui näiteks õppinud filoloog,“ arutleb Kuuse.

Mure õpetajatega

Pärast ülikooli lõpetamist asus Sulev Kuuse tööle TÜ geneetika ja tsütoloogia kateedrisse, kus hakkas koos professor Jüri Kärneriga uurima kana arengut. 1992. aastast on ta teeninud leiba molekulaar- ja rakubioloogia instituudis. „Sisuliselt olen ma kogu aeg ülikoolis töötanud,“ ütleb ta.

Mis instituudis nende aastakümnete jooksul muutunud on? Kuuse nendib, et teadustöö jaoks raha saamine on üha raskem, sest üldine majanduslik olukord on keeruline. Tükk tegemist on aga ka sellega, et noori teadustööle tagasi saada. „Teadustööd teevad ainult igas mõttes hullud,“ lausub bioloog ning lisab, et teaduse tegemiseks peab olema kõva tahtejõud.

Noorte nappuse probleemi üle arutledes ütleb kauaaegne teadlane, et äkki hoiab noori teadustööst eemal kindlustunde puudumine. Nad ei ole kindlad, et saavad teemat doktorantuuris jätkata, pakub Kuuse.

Kui Kuusega veel valdkonna murekohtade üle arutleda, tõstab ta esile sellegi, et kui kunagi valmistasid bioloogiaõpetajaid ette bioloogid, siis taasiseseisvumisega läks see ülesanne haridusteaduskonna kätesse. Kuuse sõnutsi oleks väga vaja, et vähemalt gümnaasiumiastme bioloogiaõpetajate koolitamisse panustaks ka molekulaar- ja rakubioloogia instituut.

Kuusele läheb noorte bioloogide juhendamine väga korda. Tema sõnul on oluline, et lapsed paistaksid välja. „Kui näen neid lapsi mõne aasta pärast ülikoolis õppimas, siis tekib selline kogukonnatunne ja see on jube tähtis. Teen seda missioonitundest, sest rahaga seda kuidagi mõõta ei saa,“ sõnab ta.

Kui küsida Kuuselt, mida ta enda teadlasetee kõige märgilisemaks verstapostiks peab, ei oskagi ta esimese hooga vastata. Bioloog Toivo Maimetsaga kahasse üllitatud pea 1200-leheküljeline rakubioloogia õpikut nimetab Kuuse küll oluliseks verstapostiks, aga siiski mitte kõige olulisemaks.

Lõpuks siiski midagi pudeneb. Kuusel õnnestus avastada uus hiireliik – laane-karihiir, mida on tänini Eesti loodusest leitud vaid neli isendit. „Uue liigi leidmine oli omal ajal ikka päris kõva sõna ja see tõmbas mind ka võib-olla rohkem teaduse juurde,“ meenutas ta.

Teadlase edevus

Sulev Kuuse on kõva matkaja ning armastus looduse vastu on viinud ta näiteks Kamtšatkale ja Kesk-Aasiasse. „Bioloogidel on matkamine kuidagi veres. Mäed on mulle armsad ja nendest ma ei saa loobuda,“ ütleb ta ja lisab juurde, et matkamine on põnev, sest kunagi ei tea, mida järgmine päev tuua võib.

Aastate jooksul on Kuuse käinud näiteks Matša mägedes matkal koos telemehe, hariduselt geneetiku Urmas Eero Liiviga, kes bioloogi ütlemist mööda oli väga hea kaaslane. Lisaks on Kuusega ühiseid matkaradu tallanud teiste seas Tartu Ülikoolis bioloogiat õppinud president Kersti Kaljulaid. Kaljulaid kutsus Kuuse ka aastaid hiljem vabariigi aastapäeva vastuvõtule ja see oli bioloogi sõnutsi tõsiselt hea kohtumine.

Teise olulise osa Kuuse elust moodustavad kunst ja fotograafia. Viimase kõige ehedam näide on see, et terve instituut on täis Kuuse tehtud pilte. Kokku on ta teinud 15 fotonäitust. Viimane galerii on Ida tantsukooli baleriinidest, sest ka Kuuse enda tütred on balletti tantsinud. Üks nendest oli mõnda aega ka elukutseline baleriin, aga läks siis hoopis infotehnoloogiat õppima.

Kas fotograafia aitab teadust paremini mõista? „Kindlasti,“ vastab Kuuse. Ta selgitab, et on aidanud teha ka mikroskoobipilte, sest kõige tipuks on ta ka mikroskoopiafänn.

Küsides Kuuselt, milline on tema arvates üks hea pilt, näitab ta enda jäädvustatud fotot ajast, mil ta tegi kaasa ühe lõigu Admiral Bellingshauseni ümbermaailmareisist. Sellel Lõuna-Ameerika lõunaosas tehtud rohelusse uppuval pildil on tuuled kumeraks tallanud puu.

Ja siis nendib Kuuse, et tegelikult on tal üks vana võlg üleval. Nimelt pidi ta ettevõtjale ja rännumehele Tiit Pruulile Himaalaja mägedest pildiraamatu tegema, aga muude tegemiste kõrvalt ei olegi selleks aega jäänud: „Tiibet ja Himaalaja on hirmus põnev kant. Hoopis teine keskkond.“

Kas igas teadlases peab siis natukene ka edevust olema? Ei ole ju ka Kuuse fotonäitused ainult temale imetlemiseks. „Eks ikka peab olema, sest ei saa pead liiva alla peita,“ räägib ta.

Liiva alla ei saa Kuuse pead peita, aga õunapuuokstesse küll, sest nende oksi ta lõikab oma sünnikodu aias. Tuleb ka kaevata ja istutada. „Kui sa oma majas elad, siis on vaja tööd teha,“ sõnab bioloog.

Muul ajal on Kuuse vanaisa kuuele lapselapsele. Samas nendib ta, et saab oma vanaisa kohuseid täita pigem harva. „Tänapäeva vanaisad-vanaemad tegutsevad ise nii palju, aga kui vaja, siis ikka saan hoida.“

Kui küsida bioloogilt lõpetuseks, kas raku lõi siis ikkagi Jumal, annab ta otsusekindlalt eitava vastuse.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines „Publitsistika praktika“.