Teist korda TÜMRI-s toimunud Teadlaste Öö tõi kokku väga palju teadushuvilisi

Küsimus: Milliseid baktereid on inimesel rohkem - kas neid, mis on halvad või neid, mis on kasulikud?

Vastab geneetika kaasprofessor Ph.D. Riho Teras:

Lühidalt, nn kahjulikke baktereid me tunneme paremini kui kasulikke. Seetõttu tekib mulje, et kahjulikke on palju.

Esiteks me (inimene) teab tühist osa bakteritest, mis elavad planeedil Maa, sh baktereid, mis elavad inimeses/inimesel. Inimene suudab kehaväliselt kasvatada ja laboris uurida ainult väikest osa baktereid. Ehk teisisõnu me veel ei tea kõiki baktereid ega nende käitumist meie kehas. Uuemate arvutuste kohaselt, on baktereid meie keha pinnal ja kehas umbes sama palju kui inimese enda rakke. Seega baktereid on palju, ning nende hulk, mida me ei tunne on ka suur.

Teiseks me tunneme üsna hästi baktereid, mis kahjustavad inimese organismi ning uurimisrühmade tähelepanu on pööratud just neile. Kasulikest või neist, mis on meie kehas/kehal, kuid ei mõjuta meid kuidagi, ei räägita. Mõelda võib ka nii, kui kahjulikke oleks rohkem kui kasulikke, siis me oleks pidevalt haiged. Seetõttu on meie kehal ja kehas neid baktereid, mis meile kahju teevad, kindlasti väga vähe, võrreldes neile, kes meile kasu toovad või ei mõjuta meid.

Küsimus: Kui valgusesse vaadata on näha silmas sellist säbru, millega võiks olla tegu? KSA silmakliinikus on räägitud ujukitest. Arst ise neid ei näe, kuid on kirjutanud artikleid teiste räägitu põhjal. Kas oskaksite pisut kommenteerida teemal: hõljumid silmas valgusesse ja mikroskoopi vaadates. Suured tänud! Armastan Tartu Ülikooli ja teadust! Aitäh!

Vastab arengubioloogia kaasprofessor, Ph.D. Tambet Tõnissoo:

Silma geeljas klaaskeha võib sisaldada nö „hõljumeid“ (kollageeni kokku kleepunud kiud), mida inimene näeb siis niitjate, täpilaadsete ringiujuvate/hõljuvate moodustistena, mis liiguvad kui silma liigutada või vajuvad allapoole kui silm püsib paigal, eriti hästi tulevad need esile ereda valguse juures (mikroskoop, valge lumi jne). Kui selline „hõljumi“ vari satub võrkkestale, siis tajub inimene seda täpi/karva/niitja moodustisena. Võib esineda nii noorematel kui vanematel inimestel. Üldjuhul on tegu normaalse füsioloogiaga, mis ei vaja sekkumist. Vanematel inimestel üldiselt ka klaaskeha kvaliteet hakkab langema ja „hõljumeid“ võib sagedamini tekkida. Üldiselt inimese aju harjub nendega ära ja on piisavalt plastiline, et mürafooni vähendada.

Küsimus: Miks ööliblikad tulevad öösel valguse peale, aga päeval ei lenda kui on valge?

Vastab entomoloogia professor, Ph.D. Toomas Tammaru:

Kõigile on teada, et öösel lendavad putukad kogunevad valgusallikate juurde ja sageli ei suuda sealt lahkuda. Kummalisel kombel ei suudetud nähtust pikka aega veenvalt seletada. On pakutud, et:

1) putukad lendavad öösel sinna poole, kus valgust on rohkem lihtsalt sellepärast, et see on lihtsaim viis leida tee tagasi kauglennuks sobivasse „vabasse õhuruumi“ peale taimestiku sees toimetamist;

2) putukad kasutavad kuud või taeva heledaimat suunda kindla kursi hoidmises: hoides kindlat nurka kuu suhtes lendab putukas otse, kui aga praktikas lõpmatult kaugel asuva kuu asemel on  maine valgusallikas, viib selline nurga hoidmine spiraalsele lähenemisele sellele;

3) putukad satuvad valguse mõjualasse juhuslikult ning nende jaoks ebanormaalselt tugev valgus pimestab neid sedavõrd, et nad ei oska minna edasi ega tagasi.

Seda kõike ja mõnda muudki on arvatud, aga veenvad need seletused pole. Aga – just praegu on valmis saanud (veel lõplikult avaldamata, „preprint“) uurimus, mis näitab, et valgusele lendamine seletub hästi eeldades seda, et putukas hoiab vertikaalse kehaasendi säilitamiseks oma selga taeva poole.  Kui valgusallikas on taevast heledam, hakkab putukas hoidma oma seljapool selle suunas, mis mõjutabki lennutrajektoori niiviisi, et putukas jõuab lõpuks valgusallikani. Lähiaastad näitavad, kas selline seletus saab üldtunnustatuks, aga igal juhul on tegemist vist tõsiseima teadustööga kõnealusel teemal.

Aga miks ööliblikad päeval valguse poole ei lenda? No seda sellepärast, et päevasel ajal pole nad üldse aktiivsed, seda eelkõige vältimaks lindude poolt söödud saamist!  

Küsimus: Tere! Mina sooviks küsida TÜMRI teadlastelt, kuidas nad tulevad toime tööstressiga ehk teisisõnu - kuidas olla hetkes (laboris, loengusaalis) mitte mõtetega minevikus või tulevikus. Tore, kui sellele leiaks aega vastata kohe mitu teadlast.

Vastab rakubioloogia teadur, Ph.D. Signe Värv:

Millest üldse tuleb teaduril tööstress? Kindlasti sellest, kui mõni katse, mida oled kaua aega teinud, ebaõnnestub (no näiteks 15 minutit enne katsetulemuse nägemist libiseb katseklaas käest ja läheb katki ning kõik tähtis, mis seal sees, leiab tee hoopis jäätmekasti :)  Või kui katsetulemused ei kordu (see on väga hirmus!) ja töö ei liigu kuidagi edasi. Stress tuleb sellest, kui tahaks laboris tööd teha, aga on vaja ka palju teaduskirjandust lugeda, et laboritööl oleks kindlasti mõte sees. Mõlemad tegevused võtavad palju aega. Ja pidev kaudsem stress on see, et kogu aeg on mure, kas töögrupil õnnestub järgmiseks paariks aastaks töötamiseks raha saada või mitte. 

Kui katse läheb nässu, siis on stressi vastu kindlasti abi hästi toredatest töökaaslastest. Nendele saab oma muret kurta ja nad kõik on kindlasti sama hädaga maadelnud ning teavad, mida sa tunned. Lisaks saab nendega läbi arutada, mida võiks teistmoodi teha või kuidas tööd paremini korraldada, et ükski katseklaas kuskile ei libiseks : ) Minul on väga vedanud - mul on hästi-hästi toredad töökaaslased, keda on hommikul tööle tulles alati rõõm näha. Rohkem nagu sõbrad kui lihtsalt kolleegid. See, et aega on vähe, on juba raskem probleem. Aga siin tuleb appi võtta mõistlik ajaplaneerimine ja tõdemine, et egas kõike maailmas ei jõuagi ära teha. Ja jällegi on ka töökaaslastest abi - ise jõudsid kolmest artiklist läbi lugeda kaks, aga kolleeg jällegi vaatas läbi selle kolmanda ja nüüd saab juba kiiremini üksteisele uusi teadmisi jagada. Ja tegelikult õpib edukalt elama ka väikse pideva süütundega, et teed midagi muud kui loed teadusartiklit : ) Ning kui lõpuks see untsu läinud katse ikkagi tuleb välja ja veel mitu korda järjest, siis mõnus teadmine, et hetkeks oled ainus inimene maailmas, kellel on mingi uus infokild olemas ja sellega kaasnev tulemusrõõm aitavad igasugu eelnenud äpardusi kustutada. Kui su enda töö ajakirjas avaldatakse - see on väga äge. Selle tunde pealt saab jälle jupp aega tööd edasi teha. Ja eks see töö peab ikka meeldima - see hoiab mõtted õiges kohas. Mida rohkem tead, seda rohkem tahaks teada...

Teadusrahastuse stressi vastu on kõige raskem võidelda - saab lihtsalt nii hästi tööd teha kui oskad ja loota, et ehk läheb hästi... Ja kui ei lähe, siis on teadlase jaoks tegelikult lahti palju rohkem uksi kui ainult ülikooli oma...

Kui tööle kipuvad kaasa tulema töövälise elu stressitekitajad, siis tuleb ette võtta tõsisemad stressimaandamise võtted - minna metsa, jalutama, trenni, talisuplema, lugeda ilukirjandust, rääkida sõpradega. Nagu ikka - egas teadlane on ju tavaline inimene. Küll on minu töökohas võrratu see, et kui tekib tunne, et on vaja keset päeva üks väike jalutustiir teha, et mõtted jälle õigele rajale saada, siis võibki lihtsalt püsti tõusta ja minna - saan ise oma aega nii organiseerida, nagu mul vaja, ja see on väga suur ja mõnus vabadus.  

Küsimus: Mis olid Teie esimesed tunded kui Te saite teada, et Teid on võetud Tartu Ülikooli teadlasena tööle?

Vastab geneetika kaasprofessor, Ph.D. Hedvig Tamman:

Minu esimesed tunded kui mind välismaalt naastes Tartu ülikooli tööle võeti olid rõõm, tunnustus ja kindlustunne. Rõõm, sest sain Tartu ülikoolis teha tööd, mida tahtsin. Tunnustus, sest olen uhke, et saan ülikoolis töötada ning on meeldiv tunda end millegi suure väärilisena. Kindlustunne, sest olles Tartu ülikoolis ka õppinud, teadsin kuhu tulen, mis mind ees ootab ja kellega koos pean tööd tegema.